Nooruses käisid Aivi ja Peeter pidevalt mägedes matkamas, pikad tuurid tehti Kaukasuses ja Kesk-Aasia mäestikes. Kivised maastikud hakkasid mõlemale meeldima: „Sellepärast mõtlesimegi, et tahaks ka endale sellist kivist aeda.”

Võsaga kaetud krunt Rapla serval oli juba tükk aega oodanud, et noor pere, kes tollal korteris elas, seal tegutsema hakkaks. 1993. aastal alustatigi majaehitusega ja vaikselt hakkas kujunema ka aed. Olid riigi iseseisvuse taastamise järgsed vaesed ajad, kõik tuli teha ise ja nuputada võimalusi, kuidas plaane ellu viia.

Krundil olnud võsast jäeti alles väärtuslikumad puud ehk mõned kuused ja kased. Seejärel ootas ees tohutu töö, et aia jaoks pinnas ette valmistada.

Peeter meenutab: „Maa on siin väga vilets: all savi, pealpool kruus ja rähk. Viljakat mulda krundil peaaegu polnudki. Vaatasime, et siin küll midagi ei kasva. Peaaegu kogu krundil tuli pinnast tõsta, lasime kohale vedada paar tuhat tonni erinevat täitematerjali ja katsime selle mullaga. Maja ees süvistasime peenrad kruusa sisse, kruusa vedasime ära ja täitsime süvendid mullaga.”

Looklevad teed ja lilleväljad

Hoogsa liikumisega aiaplaani joonistas professionaalne aiakujundaja. „Me kumbki polnud ju varem aiandusega lähemalt kokku puutunud ja taimi ei tundnud. Ütlesin kujundajale, et pangu paika aiateed ja püsililled. Tahtsime suuri värvilaike, mis õitseksid erineval ajal. Tahtsin, et kõik oleks voolav, sest mulle kandiline aiakujundus ei meeldi,” räägib Peeter.

Tasapisi hakati aiaplaani järgi tegutsema. Kuna püsililletaimi oli vaja palju ja nende ostmine oleks läinud väga kulukaks, siis kasvatas Aivi taimed põhiliselt ise seemnest: „Külvid sirgusid ema juures suvilas. Osa taimi tõime ka lähikonnast Haide puukoolist. Selle omanikult Arnold Hannustilt saime palju küsida taimede ja aia rajamise kohta. Tal oli hästi omapärane ja inspireeriv aed.”

Aivi aina istutas ja Peeter ehitas. Puidust aiateed, mis kõikjal aias looklevad ja viivad selle põnevatesse soppidesse, on mehe tehtud. Materjaliga muret pole, sest seda saab oma maakodu metsast. Puit on töödeldud Sadolini immutusvahendiga Impra.

Aastate jooksul on püsililledest saanud üksteisega kokku sulanud tihedad vaibad, kuhu umbrohul asja pole ja mis hoiavad mullas niiskust. Õiekonveier algab kevadel tulpide ja padjandtaimedega ning lõpeb hilissügisel püsikastrite ja kõrgete kukeharjadega. Õiemeri meelitab aeda parvede viisi liblikaid ja kimalasi.

Paljud püsikud hoolitsevad ise oma paljunemise eest, säästes perenaise vaeva. Näiteks külvavad end hoolega ise tõrvikliiliad. Aivi: „Ostsin kunagi kolm taime, need olid hirmkallid. Nüüd on tõrvikliiliaid iga prao vahel.” Pidurdamatult levivad karpaadi kellukad, lavendlid, metspipar, kurerehad. Hoogsalt vallutab alasid piibeleht.

Läbi aia voolava ilupeenra kivisemal osal õitsevad kevadel merikannid, kes tulid siia ise. Rähksel mullatul pinnasel tunneb end ülihästi alpi jänesekäpp, kes ongi pesuehtne mägede elanik.

Aiast ei puudu roosidki, nemad tunnevad end mõnusalt elumaja sooja päikeselise lõunaseina ääres. Kui neid kosutati maakodust toodud kümneid aastaid laagerdunud kõdusõnnikuga, algas roosidel tõeline õiepidu.

Kivid ja künkad

„Meil vedas, et looduslikult olid krundil suured ilusad maakivid – need sobisid ideaalselt meie mägede teemaga. Vedasime kive põlluservadele kogunenud hunnikutest kõvasti juurde ka,” räägivad kivifännidest Aivi ja Peeter.

Kividest kerkisid kahte aianurka väikesed „mäed”, mis lisavad aiamaastikule vertikaalset mõõdet ja mitmekesisust. Ühe kivise künka otsas, suure kase ja põlismänni all, troonib paviljon, kus istujale avaneb pikk vaade kogu kaunite joontega värvikale iluaiale. „Suvel käime siin sageli hommikukohvi joomas. Põrgukuuma ilmaga on suurte puude varjus mõnusalt jahe,” ütleb Aivi.

Varjulises ja niiskes nurgas on kivid aastatega kaunilt sammaldunud. Siin meeldib väga ka metspiprale, mis vohab ilusa tumerohelise vaibana.

Teisele kivikünkale, mis jääb tiigi ja väliköögi juurde, rajati turbaaed. Kevadel õitsevad siin heitlehised rodod, suve teisel poolel saab noppida mustikaid ja hiljem jõhvikaid. Künkal on ka väike ürdipeenar ning lapike aiaviljale, et sibulat, küüslauku, hernest ja muudki kraami oleks endal võtta.

Vormimängud mändidega

Kõik aias olevad harilikud männid on toodud paarkümmend aastat tagasi loodusest põlvepikkusena. Suureks kasvanud puid on Peeter mõnuga vorminud: eesaias püüavad pilku suur kera mitmemeetrise „varre” otsas, paljude okkapallidega aiabonsai ja kaks jämedat silindrit, mis on pealt kenasti ümaraks lõigatud.

„Me ei teadnud alguses mändide vormimisest midagi, aga Jaapanis nägime, et see on tõeline täppistöö, mida tehakse käsitsi. Mina lasen männid üle mootorlõikuriga. Pikal redelil turnides on see päris eluohtlik töö – kõrgelt kukkuda küll ei tahaks,” kirjeldab Peeter.

Lõikureid on lausa kaks: üks pika ja teine lühema varrega. Mõlemad kuluvad ära ka aeda põhjatuule eest kaitsva kõrge kuuseheki hooldamisel.

Suurejooneline plaan on autode varjualuse taga kasvava viie kõrge männiga. Alt on nende tüved okstest paljaks laasitud, et puude all oleks valgem. Umbes viie aasta pärast, kui külgmised oksad on mändide võrad kokku kasvatanud, võtab peremees ladvad maha ja kujundab mändidest bosketi. See on nagu kõrge õhuline sirm, mis varjab hoovi põletava päikese eest. Hooldada saab seda vaid tõstuki pealt.

Vulisev vetemäng

Aeda rajama hakates oli pererahval kindel plaan teha tiik ja panna vesi langema nii nagu mägedes. Aivi ja Peeter meenutavad hetki mägimatkadelt, kus kuni lumepiirini kohises vesi kogu aeg kõrval. Eriti mõnus oli veemuusikat kuulata öövaikuses.

Peetri kujundatud vetemäng on vahvalt läbi mõeldud: siin on tiik ja selle ääres küngas, mida ümbritseb voolava veega ojake. Selle vesi langeb mõlemalt poolt tiiki, kust pump suunab vee uuele ringile. Tänu väikestele kärestikele on kogu aeg kuulda veevulinat.

Tore on minna üle voolavale veele sillaks pandud puuprusside ja astuda mööda treppi üles künkale, et imetleda ümbritsevat põnevat aiamaastikku. Liikudes saab vesi hapnikku ja püsib puhtana, seda aitab puhastada ka rohke veetaimestik. Lisaks töötab künkal mehaaniline svammfilter. Kõik tiigitaimed toodi loodusest, sest see, mis kasvab kraavis, sobib ka kodutiiki.

Tiigi süvend on nagu koonus, kõige sügavam koht on poolteist meetrit. Vett on kokku 14–15 tonni. Tiigis elavad kogred, kes põhjamudas edukalt talvituvad.

Tiigi ääres on väliköögiga katusealune, kus on väga mõnus istuda ning nautida vee jahutavat lähedust ja rahustavat vulinat. Siin teeb perenaine kevadest sügiseni ka süüa: „Eriti hea on vabas õhus praadida kala ja keeta hapukapsasuppi. Panen pliidile puud alla ja lasen toidul vaikselt podiseda.”

Kõik on paigas

Aivi ja Peeter on sportlikud siiani ning käivad igal aastal pikkadel rattamatkadel. Lemmikkohad on Šveits ja Itaalia. Pojad Siim ja Peeter on täiskasvanud ja elavad mujal, vanemate imeline aed meelitab nad aga sageli külla.

Siimu elukaaslane Karin pole kiidusõnadega kitsi: „See on konkurentsitult kõige ilusam aed, kus olen käinud. On imetlusväärne, kuidas siin alati midagi õitseb.” Aed on põnev mängumaa ka nende tütrele Simonale. Aivi on sportlik vanaema, kes käib lapselapsega ujumas ja rattaga sõitmas.

Suurt aeda vaadates võib tunduda, et selle hooldamiseks kulub kogu pererahva vaba aeg. Nii see siiski pole. Tänu tihedatele taimevaipadele on rohimist ja kastmist vähe ning paljud püsikud hoolitsevad ise oma paljunemise eest. Sügisel võtab perenaine ketaslõikuri, niidab sellega kuivanud püsikud maha, tõmbab rehaga kokku ja viib komposti. Pere jaksab korras hoida ka maakodu, kus tuleb põhiliselt tegeleda metsaga.

Kivide ja igihaljaste okaspuude poolest rikas aed rõõmustab silma ka sügisel ja talvel. Siis tulevad eriti hästi esile vihmamärgade maakivide kirkad värvid, peenarde ja aiateede looklevad jooned ning aia vahelduv reljeef. Pimedatel kuudel põlevad kõrgel paviljonikünkal leedlambid. Lumises aias on nende valguskuma eriti nauditav.

Mägedest inspireeritud aiavaated